Kas pärandist saab loobuda ja mida teha notaril?

Pärand ei tähenda alati kodu, sääste või muud vara. Vahel selgub pärast lähedase surma, et pärandvara hulka kuuluvad laenud, tasumata arved, käenduslepingud või pooleli olevad vaidlused. Seetõttu küsitakse sageli: kas pärandist saab loobuda? Jah, saab, kuid selleks tuleb teha teadlik otsus õigel ajal ja õiges vormis. Suuline kokkulepe sugulaste vahel või lihtsalt pärandvara kasutamata jätmine ei ole pärandist loobumine.

Kas pärandist saab loobuda Eestis?

Pärandist loobumiseks tuleb esitada notari juures pärandist loobumise avaldus. Avaldust saab teha ükskõik millise Eesti notari juures. Notar selgitab, milline pärimismenetlus on käimas, kes võivad pärijad olla ning millised on avalduse tagajärjed.

Kõige olulisem on tähtaeg. Pärandist loobumise avaldus tuleb üldjuhul teha kolme kuu jooksul ajast, mil inimene sai või pidi teada saama pärandaja surmast ning sellest, et tal on õigus pärida. See ei tähenda tingimata kolme kuud surmapäevast. Näiteks võib välismaal elav sugulane saada surmast teada hiljem või võib pärimisõigus tekkida alles siis, kui selgub, et lähem pärija on pärandist loobunud.

Tähtaega ei tasu võtta kui aega, mil küsimusega rahulikult mitte tegeleda. Kui kolme kuu jooksul loobumisavaldust ei esitata, loetakse pärand üldjuhul vastu võetuks. Hiljem võib pärandist loobumine olla juba võimatu. Mõnel mõjuval põhjusel võib kohtult taotleda tähtaja pikendamist, kuid see ei ole automaatne lahendus ega asenda õigeaegset tegutsemist.

Loobuda ei saa ainult võlgadest

Pärandist loobumine on terviklik otsus. Pärija ei saa valida, et võtab vastu näiteks korteri või pangakontol oleva raha, kuid jätab tasumata laenu ja muud kohustused. Samuti ei saa loobuda üksnes konkreetsest pärandvara esemest, näiteks suvilaosast või autost.

Kui pärandist loobutakse, ei saada pärandvara ega vastutata pärandaja kohustuste eest pärijana. See võib olla mõistlik valik juhul, kui pärandaja majanduslik olukord on ebaselge või võlad ületavad tõenäoliselt vara väärtuse. Otsus võib olla keerulisem, kui pärandvara sisaldab perekonna kodu, ettevõtte osalust või maad, mille tegelik väärtus ei ole kohe teada.

Enne avalduse tegemist tasub võimaluse korral koguda algteavet. Kas on teada kinnisvara, sõidukeid, pangakontosid või ettevõtteid? Kas pärandajal olid laenud, krediitkaardivõlad, maksuvõlad, kohtutäiturite menetlused või käendused? Oluline on arvestada, et ka näiliselt väike kohustus võib kasvada viiviste ja menetluskulude tõttu.

Samas ei tähenda üksainus võlateade automaatselt, et loobumine on parim tee. Vara tegelik koosseis ja kohustuste suurus võivad olla esialgu teadmata. Sellises olukorras aitab läbimõeldud õiguslik hinnang vältida nii kiirustades loobumist kui ka põhjendamatut riski.

Mis juhtub, kui üks pärija loobub?

Pärandist loobumine ei anna loobujale õigust otsustada, kellele tema osa läheb. Seadus käsitleb olukorda üldjuhul nii, nagu oleks loobunud pärija pärandi avanemise ajal surnud. See tähendab, et tema asemele võivad astuda tema lapsed või muud isikud, kes päriksid seaduse või testamendi järgi järgmisena.

Näiteks kui surnu laps loobub pärandist, võivad tema enda lapsed saada pärimisõiguse. Seda ei tohiks tähelepanuta jätta eriti siis, kui loobujal on alaealised lapsed. Vanema loobumine ei pruugi tähendada, et perekond tervikuna pärimisest kõrvale jääb. Ka alaealise nimel pärandist loobumine eeldab üldjuhul eestkostekohtu eelnevat nõusolekut, sest tegemist on lapse varalisi huve mõjutava otsusega.

Olukord võib olla teistsugune, kui olemas on testament, pärimisleping või testamendis nimetatud asenduspärija. Seetõttu ei ole mõistlik teha järeldusi üksnes perekonnasuhete põhjal. Notar ja vajadusel jurist saavad aidata hinnata, kes pärast loobumist tegelikult pärijaks saab.

Kui tähtaeg on möödas: pärandvara inventuur võib piirata riski

Kui pärandist loobumise tähtaeg on möödunud, ei tähenda see alati, et pärija peab pärandaja võlgade tasumiseks kasutama oma isiklikku vara. Sellises olukorras tuleb kiiresti uurida pärandvara inventuuri võimalust.

Inventuuri käigus tehakse kindlaks pärandvara koosseis: vara, õigused ja kohustused. Kui inventuur on nõuetekohaselt läbi viidud, piirneb pärija vastutus pärandvara väärtusega. Lihtsamalt öeldes ei peaks pärandaja võlgade katteks minema pärija enda töötasu, säästud või talle varem kuulunud vara.

Inventuur ei teki iseenesest ning pelgalt isiklikult koostatud võlanimekiri ei anna sama kaitset. Ka siin on tähtajad ja menetluslikud nõuded olulised. Kui pärandvara hulgas võib olla märkimisväärseid võlgu, tasub tegutseda enne, kui võlausaldajad esitavad nõudeid või vara hakatakse jagama.

Eriti ettevaatlik tuleb olla siis, kui pärandvara kasutatakse, müüakse või jagatakse enne selle seisukorra selgumist. Näiteks pärandaja pangakontolt raha väljavõtmine, sõiduki müük või kinnisvara käsutamise plaan võivad hiljem tekitada lisaküsimusi. Vajalikud vara säilitamise toimingud on üks asi, kuid pärandvara ulatuslik käsutamine enne olukorra selgust on teine.

Pärandist loobumine ja abikaasa vara

Abikaasa surma korral ei ole kogu ühine vara automaatselt pärandvara. Kui abikaasadel oli varaühisus, tuleb esmalt selgitada, milline osa varast kuulus üleelanud abikaasale ning milline osa läheb pärandvara hulka. Alles pärandajale kuulunud osa jaguneb pärijate vahel.

See eristus on praktiliselt tähtis näiteks ühise kodu, pangakontode, sõidukite ja laenukohustuste puhul. Üleelanud abikaasa võib olla korraga nii oma vara omanik, pärija kui ka ühise laenulepingu pool. Pärandist loobumine ei lõpeta automaatselt kohustusi, mille inimene on ise pangaga või muu võlausaldajaga sõlminud.

Samuti ei tasu eeldada, et pärandvara võlad jäävad alati ainult pärandaja nimele. Käendus, solidaarne kohustus või ühine laenuleping tuleb eraldi üle vaadata. Siin sõltub tulemus dokumentidest, mitte ainult sellest, milline oli peresisene arusaam rahaasjadest.

Millal tasub enne notari juurde minekut nõu küsida?

Notar teeb pärimismenetluses vajalikud toimingud ja selgitab menetluse raames valikuid. Kui aga küsimus puudutab võlgade riski, keerulisi perekonnasuhteid, ettevõtte osalust, kinnisvara või alaealiste huve, võib enne otsuse tegemist olla mõistlik saada isiklik õigusnõu.

Abi on eriti vajalik siis, kui pärijate vahel on erimeelsus, keegi on juba pärandvara kasutanud, testamendi kehtivuses kaheldakse või võlausaldajad saadavad nõudeid. Ka olukord, kus üks pärija soovib loobuda ja teine pärandi vastu võtta, vajab sageli selget tegevusplaani. Iga pärija teeb oma avalduse iseseisvalt ning ühe inimese otsus võib muuta järgmiste pärijate õigusi.

Eurocity Õigusbüroo aitab pärimisküsimuse rahulikult lahti võtta: kuulame olukorra ära, selgitame võimalusi arusaadavalt ning aitame hinnata, milliseid dokumente ja samme on vaja. Eesmärk ei ole teha otsust inimese eest, vaid anda talle piisavalt selge pilt, et otsus oleks praktiline ja teadlik.

Pärandist loobumise puhul on kõige kallim viga sageli ootamine. Kui pärandaja vara ja kohustused ei ole selged, tasub koguda dokumendid, kontrollida tähtaega ning küsida nõu enne, kui kolmekuuline aeg märkamatult möödub.